Suurte arvude lummus
Ei ole mõtet lasta end petta suurtest arvudest. Kui jagame toidujäätmete koguhulga elanike arvuga, saame tulemuskes 180 g päevas inimese kohta. Kui nüüd maha võtta veel tavaliselt mittesöödavad toidujäätmed, nagu kartuli-, banaani - ja apelsini koored, kõvaks kuivanud leivakannikad, kondid, kõhuääred, munakoored jne, siis jääb järgi nii väike kogus nö päästetavat toitu, et igasugune katse seda koguda ja toiduna kasutada võib osututda lihtsalt mõttetuks. Eestis on toidu raiskamisega kõik korras, seda ei esine.
On tõsi, et igapäevaselt ühe inimese poolt tekitatud toidujäätmete kogus võib tunduda ebaoluline, kuid on oluline meeles pidada, et need numbrid liituvad kiiresti, kui mõtleme tervele populatsioonile. Näiteks Eesti elanike arvuga (eeldades umbes 1,3 miljonit inimest), on 180 g päevas inimese kohta umbes 234 tonni toidujäätmeid päevas. See on tohutu kogus, mis koguneb aasta jooksul. Teiseks, kuigi on tõsi, et teatud toidujäätmed, nagu kartuli-, banaani- ja apelsinikoored, kõvaks kuivanud leivakannikad, kondid, kõhuääred, munakoored jne, ei pruugi olla otse söödavad, on need siiski olulised komposti valmistamisel, mis aitab rikastada mulda ja vähendada sõltuvust kunstlikest väetistest. See on veel üks viis, kuidas toidujäätmeid saab kasutada selle asemel, et neid prügilatesse viia. Kolmandaks, kuigi mittesöödavate toidujäätmete kogus võib olla märkimisväärne, on ikka veel suur hulk toidujäätmeid, mida saab uuesti kasutada või mida oleks saanud vältida. Need hõlmavad toitu, mida inimesed ostavad ja lõpuks ära viskavad, toitu, mida restoranid ja toidupoed ei müü ja lõpuks prügikasti viskavad, ning toiduainete töötlemisel tekkivaid jäätmeid.