Ei toeta
Usundite olemist ja erinevusi õpivad lapsed ajaloo ja kirjanduse kaudu ning info mille nad sealt saavad on täiesti piisav juba nendest tundidest ja neil tekib piisav arusaam religioonidest. Usundiõpet eraldi pole vajalik õppeainena sisse seada, sest usk erinevatesse asjadesse ja "ülimatesse" jõududesse on iga inimese enda asi, see tähendab, et inimene võib soovi ja huvi korral hakata uskuma jumalasse, haldjatesse, jõuluvanasse, universumisse, vaimudesse, mindfulnessisse või ükskõik millesse ta ise soovib. Kogu see valdkond kuulub hobide alla. Hobid iseenesest on vajalikud inimeste vaimsele tervisele, kuid erinevate hobitegevuste eripärade õppimist koolitundides kohustuslikuks teha oleks laste aja raiskamine.
Paraku ongi probleem just selles, et usundite käsitlemine ajaloo ja kirjanduse tundides praeguses mahus ei ole piisav. Loomulikult on religioosne enesemääratlus sügavalt individuaalne ja isiklik. Kas seda aga hobina käsitleda, on vaatepunkti küsimus. Ka muusika, kunst ja sport kuuluvad ühtpidi hobide hulka - kedagi ei saa sundida kontserdil või jõusaalis käima. Ometigi õpetatakse neid eraldi õppeainetena ja õigustatult, sest nii kunstiline ja esteetiline eneseväljendus kui ka liikumine ja kehaline eneseväljendus kuuluvad mitte ainult hobide hulka, vaid ka inimkultuuri ja inimeseksolemise juurde sügavamalt. Näiteks islamimaailmas oleks suhteliselt keeruline toime tulla, mõistmata selle usundi lahutamatut seost identiteedi ja igapäevaeluga ning pidades seda samasuguseks hobiks nagu saskumäng või discgolf.
Islamimaailma käsitletakse Eesti haridusasutustes liiga positiivselt. Lisaks valetatakse, et kristlik Jumal ja Allah on sama Jumal. Väga paljude kristlaste arvates see aga kaugeltki nii ei ole. Maha salatakse ka fakt, et prohvet Muhamed tappis terve juudi hõimu mehed. Seda tuli mul ise raamatutest lugeda. Ausas õppeaines oleks seda verist fakti mainitud ning öeldud, et levinud on kaks tõlgendust: 1. Muhamed vihkas juute, kuna nood tõrjusid tema õpetust. 2. Muhamed vihkas seda konkreetset juudi hõimu. Islami kuldaeg ja sufi müstikud jne on muidugi võluvad ja esteetiliselt ligitõmbavad, aga vaja oleks anda ikkagi ausam kirjeldus. Astusin islamiusku matemaatikute kaitseks välja aines Matemaatika ajalugu (äkki on matemaatika ka religioon, sest vastasel juhul oleks pi ju lõplik arv. Õigeusklike arhitektuur mängib ju siiani nelinurga ja ringi teemaga). Õppejõud ütles, et tol ajal kirjutasid õpetlased mingit uut ja põnevat matemaatikaalast teemat tutvustades alandlikult ka umbes midagi sellist: "Ma natuke midagi tean, aga Jumal teab minust rohkem." Õppejõud võrdles seda N.Liidus nõutud Marxi ja Engelsi tsiteerimisega absoluutselt kõikjal. Vastasin: "Marx ja Engels ei olnud head inimesed. Jumalaga on aga nõnda: 1. ta on olemas. Sellisel juhul kirjutas araabia õpetlane oma traktaatides puhast tõtt. 2. Teda ei ole olemas. Sellisel juhul oli araabia õpetlane kultuuriliselt armas ja viisakas. Marxi ja Engelsi tsiteerimisest oli ta valgusaastate kaugusel."